Kas kinesioteibil on vahet, kuidas see peale pannakse, et vähendada valu?

Kinesioteip on populaarne teraapiatrend, mis näib hästi mõjuvat erinevate lihas ja liigesvalude korral. Olen ise käinud kolmel kinesioteibi koolitusel. Viimane neist oli selle aasta märtsis, kus Rocktape´i koolitaja Inglismaalt andis Eestis Functional Movement Tapingu I sertifikaadi (möh). Siin on selle koolituse fotomeenutus (Olen paremal tagumine udukogus mees):

fdfsfew

Võrreldes teiste koolitustega meeldis mulle see enim, kuna koolitaja oli end hästi teadusuuringutega kurssi viinud. Temaga nelja silma all rääkides sain hästi aru, et ta mõistab ka teipimise piiranguid, kuna kinesioteibi efektiivsus pole teaduse silmis just väga muljet avaldanud. Siiski, kuna sellel teraapial on tugev ärihõng juures, esitles ta koolitusel ikkagi ainult neid uuringuid, mis on leidnud olevat kinesioteibis mingit efekti. Arusaadav, muidu see ju ei müüks ja mees peab ikkagi omale kuidagi söögi lauale teenima.

Üks oluline mõte, mida koolitaja Paul edasi andis, oli see, et kinesioteibi efekt ei ole väga spetsiifiline. Kui kinesioteip leiutati siis pöörati koolitustel väga suurt rõhku sellele, kuidas see nahale kanda. Nimelt selleks, et toime oleks lihastööd soodustav, pidavat teibi nahale kandma lihase alguskohast kinnituskoha poole. Nii aitab teibi elastus tõmmata lihast samas suunas kui lihas kokku tõmbub ja seeläbi assisteerib kontraktsiooni.

Ja vastupidi, selleks et lihast inhibeerida/lõõgastada, tuleks teip kanda nahale alustades lihase kinnituskohast ja lõpetades alguskohaga ehk vastupidises suunas. Nüüdseks on aga teada, et see teooria osutus valeks. 2015 aasta veebruaris tehtud uuring ei näidanud lihase aktiivsuses ja jõutestides mittemingisugust erinevust uuritavatel, kellele oli teip peale kantud üht- või teistpidi või keda polnud üldse teibitud.

Teine teooria on, et selleks et kinesioteip avaldaks head valuvaigistavat efekti, peaks see tõstma naha pinda teibi all. See pidavat aitama vähendada survet alumistele lihastele ja seetõttu võtma närvidelt survet vähemaks, mis tagab ka valuvaigistava efekti:

Selleks tuleks kinesioteip nahale kanda nii, et lihast ja nahka ennem venitatakse. Venitusasendis peale tõmmatud teip säilitab naha pikenenud asendi ja venitusest välja tulles peaks seda olema näha, sest nahk jääb nö laineliseks:

Teoorias tundub kõik ilus aga taaskord kui katsetada, kuidas näiteks seljavaludega inimestele mõjub venituses või ilma venitusasendis peale pandud teip, siis vahet ei ole. Valu väheneb mõlemal grupil samapalju.

Nende teooriate ebaõnnestumine teaduslikes katsetes pani teadlasi edasi otsima, et ikkagi leida vastus küsimusele, miks kinesioteip aitab inimestel valu vähendada?

Nüüdseks on teada, et peamine toime saadakse tänu kontaktile nahaga. Siin on näiteks üks katse, mis tehti põlvevaluga inimestele, kes pandi kaldpinnal ühel jalaga kükki tegema, mis annab põlvele tugevat koormus ja kutsub valu esile.

efsdäfv

Seda tehti erinevates tingimustes, nii põlve stabiliseerivate sidemetega kui ka õrnalt nahale kantud teibiga. See teip ei saanud põlve mitte kuidagi toestada aga ometi vähenes kükitamisel valu kõigil neil uuritavatel sama palju, kelle põlvele midagi asetati. Ainus, kellel valu ei vähenenud, oli kontrollgrupil – neil kellele midagi põlvele ei asetatud.

Seega kui me räägime ainult valust, siis peamine füüsiline efekt, miks kinesioteip lühiajaliselt valu vähendab, on seotud naha kontaktiga (ja ehk veel suuresti tänu psühholoogilistele teguritele nagu näiteks positiivsetele ootustele ravitulemuste suhtes). Kuna nahk on väga tundlik ja sealt puutetundlikust tajuvad retseptorid saavad nahale millegi asetamisega pidevalt stimuleeritud, väheneb sellarvelt valuaisting. Kui lugeda suuremahulisi ülevaateid kinesioteipingu uuringutest, siis need ütlevad, et kinesiotep ei tööta paremini kui näiteks võlts teipimine millegi muuga. Kasuta kasvõi ehitusteipi:

12274746_1023953340960229_7105472499008152325_n

Samas kui mitte midagi nahale asetada, ei vähene ka valu. Siiski kinesioteipi võiks eelistada, kuna see on loodud just nahaga head kontakti andma ja tänu oma venivatele omadustele ei häiri see inimest ka näiteks trenni tegemisel.

Oma praktikas kasutan ma kinesioteipi vahel harva, kui soovin saada inimese valu lühiajaliselt alla, et ta näiteks saaks mõnda harjutust või liigutust tegema hakata. Teinekord toimib see üle ootuste hästi, teinekord mitte üldse. See oleneb üldjuhul inimesest ja tema probleemist. Mina arvan, et kui inimene kohest valuvaigistavat efekti ei taju, pole seda mõtet ka edasi kanda. Kui aga aitab, tuleks seda näha kui võimalust, mida ära kasutada, et näiteks mõnda harjutust teha ja tagada seeläbi pikaajaline efekt. Ainult kinesioteipingul pikajaline efekt valule puudub ja viimased ülevaated ei pea seda teistest ravimeetmetest sugugi efektiivsemaks.

Kokkuvõtteks

Kinesioteip (või ükstapuha mis muu teip) aitab suure tõenäosusega valu vähendada vaid tänu kontaktiga nahale, stimuleerides seal olevaid puutetundlikke retseptoreid. Kinesioteibi pealeasetamise tehnika ei ole seejuures nii oluline, peaasi, et valulik piirkond saaks kaetud ja see ei häiriks liikumist. Olgu ka ära mainitud, et üksikjuhte ei saa suuremahulistes teadusuuringutes alati arvestada. Iga inimese valukogemus on individuaalne ja kui terapeut leiab, et tema klient vajab siiski spetsiifilist tehnikat, et paranemisele kaasa aidata või valu vähendada, siis võib ka eritehnikate kasutamine olla kliiniliselt põhjendatud.

Kas ka trans-oraalne teiping? Vaatamata ülimale efektiivsusele vaevalt küll 🙂