Füsioteraapia vs kirurgia karpaalkanali sündroomi korral. Kumb on efektiivsem?

Karpaaltunneli sündroom on haigusseisund, kus sõrmedesse ulatuva närvi liikumine saab takistatud, mistõttu sõrmede funktsioon häirub ja tekkida võib valu

Olgu siinjuures kohe alguses ära mainitud, et kindlasti ei ole karpaalkanali sündroom ainus sõrmede suremistunde, nõrkuse või valu põhjus ning keegi ei tohiks end interneti teel diagnoosima hakata, enne kui pole eriarstilt vastavat diagnoosi saanud. Veel enam, on närvidel võime muuta oma tundlikuse astet vastavalt tajutud biomehaanilistele või psühhosotsiaalsetele ohuteguritele. See tähendab, et närv võib muutuda ka ilma igasuguse liikumistakistuseta niivõrd ülitundlikuks, et matkib karpaalkanali sündroomile sarnast valu. Kõik, kellel esineb kroonililist valu, peaksid seda eriti arvestama. Kroonilise valu puhul ongi tegu pigem närvide ülitundlikuse kui mehhaanilise takistusega. Ennatlik arvamine, et valul on ainult pelgalt mehhaaniline tagamaa hoopis suurendab ärevust ja hirme, tekitab ebasoosivat tervisekäitumist ja tõstab närvitundlikkust viies nii sümptomite suurenemiste kui ka ebaõige valuravi kasutamisele!

Kui inimene on aga saanud karpaalkanali sündroomi diagnoosi, siis raviks on tal mitmeid võimalusi. Peamiselt on need jaotatud kaheks – sekkutakse kas kirurgiliselt ja vabastatakse närv operatsiooni teel või proovitakse ravida konservatiivselt, näiteks füsioteraapiaga. Kumb oleks aga parem valik?

Paari kuu eest tehti üks suuremamahulisem uuring, mis otsis justnimelt vastust sellele küsimusele. Selleks jaotati karpaalkanali sündroomiga uuritavad kaheks, kellest 60 läksid lõikusele ja teised 60 saadeti füsioteraapiasse, mis sisaldas peamiselt tundlikkust vähendavaid manuaalseid võtteid kolmel teraapiakorral. Kahe grupi vahelisi erinevusi mõõdeti nii maksimaalses valus pärast neist sekkumis kui ka keskmises hinnatud valus. Lisaks mõõdeti käe funktsiooni ja inimese enda hinnangut oma sekkumise efektiivsusele. Mõõtmised tehti 1, 3, 6 ja 12 kuu möödudes, et hinnata nii sekkumiste lühiajalisi kui ka pikaajalise efekte. Millised olid siis tulemused?

Vaadates nii valu maksimaalset tugevust, keskmist tugevust, kui ka käe funktsiooni, olid esimesel ja kolmandal kuul paremad tulemusel füsioteraapias käinud inimeste grupil. 6-12 kuul olid tulemused mõõdetud tingimustes sarnased mõlema sekkumise puhul.

Uuringu tulemustest järeldati, et pikaajalisestes tulemustes on nii füsioteraapia kui ka kirurgiline sekkumine efektiivsed, et vähendada karpaalkanali sündroomiga naiste valu ja parandada käe funktsiooni, ning füsioteraapiaga saavutatakse soovitud tulemused kiiremini.

Seega abi võib olla mõlemast sekkumisest, kuid iga inimese enda ravialased otsused tuleks vastavalt sümptomite tõsidusele läbi rääkiga ikkagi oma raviarsti või füsioterapeudiga. Kindlasti on neid, kellel aitab operatsioon rohkem kui füsioteraapia ja ka vastupidi. Hea on lihtsalt teada, et abi ei pea alati olema operatiivne!