Mõtteid seminarilt “Biopsühhosotsiaalne mudel füsioteraapias”

Korraldasime Eesti Füsioteraapia Üliõpilaste Seltsiga järjekordse seminari, mis leidis aset eelmisel laupäeval. Meie juhatuse koosseisus oli see viimane korraldamine ning seminari koosolekul sai selts endale uue juhatuse:

Kuigi mind pool sunniviisiliselt kaks aastat tagasi juhatusse valiti, ei kahetse ma seda aega üldse. On olnud igavesti tore ja õpetlik teekond! Veel suurem rõõm on mul uue juhatuse ees, kes esmapilgul näisid olevat just see, mida üks üliõpilaste esindus vajab – julged ja andekad noored, kelle pea on täis tarku mõtteid ja tahet arendada Eesti füsioteraapiat veelgi kõrgemalt tasemele.

Nüüd aga seminarist lähemalt. Esimene esineja oli kliiniline psühholoog Triinu Niiberg-Pikksööt. Kuna ma olin nö õhtujuht, siis juhatasin Triinu ettekande sisse tõestisündinud looga ühest ehitustöötajast, kes astus kogemata suure naela läbi saapa. Selle järgselt tekkis mehel meeletu jalavalu, ning ta viidi traumapunkti. Kuna valu oli nii suur, et arstid ei saanud saabast ilma mehe rabelemiseta või karjumiseta kätte, otsustati see mees uimastada. Kui siis saabas lõpuks jalast ära lõigati, tuli välja, et nael oli läinud varvaste vahelt läbi nii, et jalg jäi täiesti terveks. Miks tekkis sellel mehel siis valu kui vigastust polnud? Triinu ettekandest tuligi välja, et valu ei olegi pelgalt ainult ärritus vigastusest vaid sina juurde kuuluvad ka teised valu tekkemehhanismid, valule antavad hinnangud inimese poolt, vastav valukäitumine ja selle sotsiaalne roll. Teinekord on inimese keha täitsa terve ja valu tekkinud läbi teiste psühho-sotsiaalsete mehhanismide. Triinu sõnul on lihtne jõuda nö valu nõiaringi, ning inimene ei saagi valust lahti ja see muutub krooniliseks:

noiaring

Psühholoog saab sellest ringist inimest välja aidata mitmeti, õpetades talle nö toimetulekumehhanisme valuga ja sellega kaasnevate mõtete ja stressi/ärevusega. Triinu kasutas selleks metafoori, et kroonilise valuga inimene vajab nö valu juhilubade tegemist, mis pakub talle oskused nõiaringist välja saamiseks. Kui neid juhilubasid pole siis võib valu hakata liigselt inimest juhtima aga kui oskused on omandatud, saab inimene hakata oma valu juhtima. Tuleb ainult teada, kuidas!

Teiseks esinejaks olid soomlased, kes tutvustasid ASAHI jooga põhimõtteid. ASAHI jooga on siis grupi soome treenerite poolt loodud liigutuste kompleks, mis sobib arendamaks nii oma kehataju, erinevate kehaosade jõudu, koordinatsiooni ja tasakaalu. Üks suur pluss selle ülesehituse ees oli lihtsus ja mugavus. Nende harjutuste tegemiseks ei lähe vaja midagi muud kui oma keha. Teiseks on tagatud mitmekülgsus liigutustel ja harjutused on kergesti lihtsamaks ja raskemaks muudetavad, vastavalt inimeste võimekusele. Enim on see siiski mõeldud madalama koormustasemega inimestele, sest kui harjutusi läbi tegime, jäi minujaoks intensiivsusest ikkagi kõvasti puudust. Mõnevõrra häiris mind nende juhendamisel ütlus nagu “vaata, et sa seljaga ei tõsta”. Kuna see oli küll vanasti levinud arusaam, et selga peab hoidma, siis nüüd me teame paremini. Selline hirmutamine ei taga eesmärki ja pole piisavalt hästi põhjendatud. Meeldis aga soomlaste rõhuasetus sellele, miks peab harjutusi tegema. Kui biomeditsiinilises mudelis on rõhuasetus sellel, et harjutusi peab tegema lihaste tugevdamiseks/rühi parandamiseks vms struktuuri arendamiseks siis biopsühhosotsiaalses mudelis rõhutakse ka harjutuste teistele efektidele. Näiteks aitab regulaarne treening paremini magada, stressi taluda ja igapäevatoimingutega toime tulla. Selline mitmekülgne ja inimese jaoks tähendusrikas liikumise reklaamimine on märksa efektiivsem viis inimesi liikuma saada.

fhghEdasi esines füsioterapeut Marin Rändur, kes valiti ka uude juhatusse. Marin tegeleb intensiivselt  kehatajuteraapiaga, ning tal on varsti tulemas sellealane koolitus, kellele rohkem huvi pakub. Marini ettekanne nimi oli “Üks inimene – neli perspektiivi,” milles ta avas erinevate bio-psühho-sotsiaalsete tegurite mõju meie liikumisele. Ei määra ju meie liikumist ära ainult meie anatoomia, vaid ka hetke emotsioonid ja mõtted ning keskkond. Väga meeldis mulle Marini etapiline lahtiseletus liigutuse õppeprotsessist. Minuarust annab see hea ülevaate, kui palju erinevatele teguritele saab füsioterapeut tähelepanu juhtida, kui ta õpetab inimesele uut harjutust või liigutust. Kui inimene jääb nt harjutuse õppimisega jänni saame me küsida miks see nii on? Kas meie õpetus oli ebaselge? Kas inimene on üldse valmis muutuma/õppima? Kas tal on olemas jõu ja kehataju eeldused harjutuse soorituseks? Kas harjutus on inimesele tähendusrikas? jne. Mõistes, mis võib õppeprotsessis olla takistavaks teguriks, laseb meil sellega konkreetsemalt tegeleda, et kõik eeldused õppimiseks saaks täidetud. Selleks, et avastada erinevaid nüansse inimestele harjutuste õpetamisel peab ka terapeudil endal olema arusaam ja taju harjutuse sooritusest. Füsioterapeudil ei ole võimalik edasi anda harjutust, mida ta ise proovinud ei ole. Marini tegemistega saate kursis olla vaimse tervise facebooki grupis SIIN.

cajtcttwsaa1x4cJärgmiseks esinejaks oli füsioterapeut Eda Vallimäe, kes rääkis kroonilisest valust lähemalt ja kognitiiv-funktsionaalsest teraapiast. Eda selgitas hästi lahti ägeda ja kroonilise valu erinevused. Kui äge valu on peamiselt seotud notsitseptiivse ärritusega (vigastus/põletik jms) siis krooniline valu närvisüsteemi jätkuva ülitundlikkusega. Kui meil on vigastus, saadavad närvid vigastunud piirkonnast signaale aju poole, mis meid valu tajuma paneb aga vigastused paranevad. Erinevad koed vajavad paranemiseks erinevat aega aga üldjuhul ei võta paranemisprotsess kauem aega kui 3-6 kuud. Siis kui vigastus on paranenud,  annab enamikel inimestel valu järele. Osadel aga kujuneb välja krooniline valu, mis tähendab, et vigastus küll paraneb aga närvid saadavad signaale endiselt edasi ja inimene tunneb endiselt valu. Seda protsessi nimetatakse teisisõnu tsentraalseks sensitisatsiooniks. Üks võimalus sellist püsivat ülitundlikkust vähendada on kasutada kognitiivse käitumisteraapia võtteid. Selleks tuleb Eda sõnul patsienti hästi hinnata, et aru saada, millised mõtted keerlevad patsiendi peas seljavalu ümber. Kui patsient arvab, et seljavalu põhjus on degeratiivsetes muutustes või diskide libisemises siis need mõtted on tugevad psühho-sotsiaalsed sisendid, mis valutaju hullemaks teevad. Üks hea viis selleks on teha patsiendiga O´Sullivani testi, ehk küsida temalt: “Kuidas sa oma pereliikmele seletaksid, mis on sinu valu põhjus?” Siis tulevad need kohutavad mõtted seljavalu põhjustest hästi välja.

picture1Et vältida selliste mõtete teket peab füsioterapeut aru saama, kuidas sõnad võivad selliste mõtete teket tugevalt vormida. Siin on Eda loengust väljavõte suhtlusstrateegiatest (kliki, et näha suuremalt), mida ei tohiks kasutada ja millised oleksid paremad alternatiivid, mida selle asemel kasutada. Nii saab füsioterapeut teadlikult vältida ka valu psühho-sotsiaalseid põhjuseid. Jälgisin ka Eda suhtlemis- ja esinemise stiili- see oli rahulik ja kontrollitud. Samasugust stiili tuleks kasutada ka klientidega suhtlemisel, selle on suur terapeutiline efekt nii patsiendi-terapeudi kontakti saavutamisel kui teraapia tulemuste saavutamisel. Eda võttis oma loengu kokku mõistmisega, et inimese valu kogemusel on tõesti väga mitmekülgsed bio-psühho-sotsiaalsed põhjused. Näha tuleb nii elustiili faktoreid (unereziim/liikumine/toitumine), mõtteid, keskkonda ja ära ei tohiks unustada ka bio- põhjuseid. Alustada tuleks sellest, et mitte anda valesid mõtteid ja soovitusi, mis kroonilise valuga inimest hirmutada võiksid! “First do no harm – Primum non nocere” – Hippokratese vanne

erwertewtEda esinemisele järgnes tema kolleegi Eeva-Liisa Sibula ettekanne kroonilisest vaagnavalust. Sarnaselt seljavalule, mängivad seal rolli mitmed bio-psühho-sotsiaalsed tegurid. Eeva-Liisa on kirjutanud oma blogis hea ettekande tsentraalsest sensitisatsioonist ja oma ettekandes käitles ta selle ravi lähemalt. Kolm peamist ravimehhanismi on sellel siis järgmised: Esiteks on oluline, et inimene mõistaks oma kroonilise valu põhjust, et see ei ole struktuurne häire/anatoomiline düsfunktsioon, vaid tegu on ülitundlikkusega. Selle on juba suur terapeutiline efekt. Teiseks tuleb osata selgeks teha stressi juhtimise strateegiad, et inimesel oleks olemas tervislikud toimetulekustrateegiad. Kui inimene kasutab oma stressi maandamiseks ikka napsu, suitsu ja ülesöömist siis need ei ole head pikaajalised toimetulekustrateegiad. Ning kolmandaks, inimene tuleb liikuma saada! Publiku seast tuli ka küsimus, et kui efektiivne on siis see valu selgitamine valust vabanemiseks? Ma ise oleks vastanud sellele sedasi, et ainus kõrge tõenduspõhisusega strateegia valust vabanemiseks on ikka liikumine aga teinekord tuleb inimesega enne rääkida, et ta liikuma saada. Ning seal on õigetel teadmistel oma koht ja seda tuleb osata teha. Kui inimene arvab, et liikumisel ta läheb nö katki või ta suurendab oma kahjustust, pole sellest liikumisest palju kasu.

Kokkuvõtteks, nagu ka Marin Rändur ütles, pole ta sellisel seminaril veel ennem käinud, kus kõik esinejad nii ühtset keelt räägiks. Inimese tervikpildi nägemine aitab füsioterapeutidel ja teistel meedikutel oma ravitöös avada justkui uued mõõtmed. Lisaks struktuurile tuleb arvesse võtta ka inimeste psühholoogiat ja keskkonda. Need ajad, kus inimkeha peeti autoks, mis vajab joondamist, ja füsioterapeuti mehhaanikuks, on loodetavasti seljataga.

“The body is more of an Ecosystem and less a car that needs aligning. Our treatment should reflect this.” Dr. Gregory Lehman, DC