Kes või mis kaitseb patsiente dinosauruste eest?

Minu viimaste kuude kolm kõige meeldejäävamat juhtumit:
  1.  Klient sai fibromüalgia diagnoosi pärast seda kui üks arst väidetavalt ta trapetsit pigistas ja see oli valus. Ei mingit lisa läbivaatust, raviks sai kohe ravimid.
  2.  Kroonilise seljavaluga naisterahvale oli terapeut öelnud, et ta selg valutab sellepärast, et ta vaagen on viltu ja sellise vaagnaga ta küll sünnitada ei saa. Ta oli mitmeid kordi oma vaagnat “korrigeerimas” käinud, raisates oma aega ja raha, kuigi sellel pole mingisugust tõenduspõhisust ja ma kujutan vaid ette, kui hirmutav võis olla selliseid sõnu noorel naisterahval kuulda.
  3. Puusa valuga 50 aastane klient pandi endoproteesimise järjekorda pärast seda kui vaadati ainult röntgenpilti. Pildil oli näha vaid kerged muutused aga puusa funktsioon ei olnud häirunud, klient tegeles jooksmisega, mis arsti sõnul pidigi liigese “kulumise” põhjus olema ja seda ei olnud soovituslik jätkata. Kujutage ette kui murtud see mees selletõttu oli ja seda kõike ilma asjata. Valu piirkond oli aga reie taga tuharavoldi all, lokaliseerunud kõõluse piirkonnas ja puusa painutus provotseeris seda. Valu tekke hetkel oli maratonihooaeg – kõik need viitavad hoopis proksimaalse hamstringlihase tendinopaatiale, mille liigese “kulumisele”. Pärast edukat taasturavi ja selgitustööd on inimene taas valuvabalt jooksurajal. Kujutan vaid ette, mis oleks siis kui ta olekski vale diagnoosi tõttu liigest vahetama läinud?
Kõik need näited on elust enesest aga pigem erandid. See ei ole mõeldud halvustava postitusena meditsiinisüsteemile. See on viimasel ajal niigi põhjendamatult palju muda kaela saanud. Mul on tohutu respekt ja armastus kõikidele nendele toredatele arstidele ja terapeutidele, kes igapäevaselt inimeste heaolu ja tervise eest vastustust võtavad ja annavad endast kõik, et inimesi aidata. Pigem on see selleks, et need vähesed juhtumid väheneksid veelgi. Paraku on aga igas süsteemis paar “dinosaurust” ehk meedikut/terapeuti, kes ei ole viimase kirjandusega ja ravijuhistega kursis, ei kasuta kliinilist mõtlemist* ja ei näe oma erialast väljapoole, võides oma olemasolevate teadmiste ja kitsa silmaringiga kasu asemel kahju teha. Kas selleks põhjuseks on meediku suur töökoormus ja vähene aeg end edasi harida, konveiermeetodil inimeste teenindamiskultuur või meediku enda vähene huvi end arendada, me ei tea. Üks on kindel – see ei ole okei. Kitsa silmaringiga ja iganenud teadmistega terapeut/meedik võib inimestele massiliselt kurja teha aga senikaua kui puudub nendepoolne huvi end arendada, tuleb loota inimeste endi kriitilisele mõtlemisoskusele, et need dinosaurused välja suretada. Selleks komeediks, mis nad hävitab või arenema paneb saab olla vaid paar lihtsat küsimust nagu näiteks: “Millise ravijuhisele või kirjandusele te minu ravil toetute?”, “Millised randomiseeritud kontrolluuringud on seda ravi võrreldes teiste ravimeetoditega eelistanud ja milline on ravi arvatav toimemehhanism” ning “milline oleks haiguse loomulik kulg ilma ravita ja alternatiivsed ravivõimalused?” Vastused, mis ei anna konkreetset tagasisidet või põhinevad kogemusel (nt “mu kogemused näitavad, et see on efektiivne, pole mul mingeid uuringuid vaja” või “alati on nii ravitud”) ja autoriteetide arvamusel (“koolis on meid niimoodi õpetatud” või “meetodi töötas välja see ja see inimene…”) võiks igal inimesel kuskil taga kuklas punase tule põlema lüüa ja mõtlema hakata, ega mind aidata prooviv terapeut pole äkki hoopis dinosaurus? Ja kui juhtub, et terapeut/arst peaks nende küsimuste peale vihastama … no siis on asi täitsa selge.
Lõpetuseks üks tore mõte arstilt, kes hakkas märkama oma vigu ja  kahtlema oma meetodites- mis on hea. Igasugune kahtlus on märk arengust. Dinosaurused on need, kes on oma meetodites alati surmkindlad, mistõttu nad võivad inimestele jätta mulje, nagu nad teaksid kõike, kuid paraku on see petlik.
c0uuugtuqaa52iw
 
*Kliiniline mõtlemine – on kriitiline ja analüütiline mõtlemisoskus, mis on seotud kliiniliste otsuste tegemisega